2.A klassi näitus “Oh, kui vanad asjad”

Eesti sajanda sünnipäeva puhul on 2.A klassis juba mõnda aega üleval olnud näitus “Oh, kui vanad asjad”. Õpetaja palvel otsisid lapsed koos oma vanematega kodudest, maakodudest välja esemed, mis on juba kõrgemas eas ja mis ei ole enam igapäevaselt kasutuses. Lastel oli ülesanne uurida esemete ajalugu, päritolu, kasutust.

Laste mõtted, arvamused, emotsioonid, mida näitus või selleks valmistumine neis tekitas:

Riine: “Mina tõin näitusele rohkem kui 100 aastat vana tulekivi. Mulle meeldis väga vanu asju otsida ja vana asja kooli tuua, nagu oleks ise vanaaegses elus.”

Heili: “Näitusel oli palju põnevat, näiteks saja-aastane piip, vanad rahad, ahjulõõts, köögikäärid, käsipuur, naaskel, kohviveski, vana raha, vokid ja veel igasugu asju. Mulle see näitus meeldis. Vanad asjad tekitasid hea tunde ja mulle meeldis neid vahepeal vahetunnis vaatamas käia. Ma sain palju põnevat teada ja nägin asju, mida ma kunagi varem näinud polnud.”

Renar: “Meie klass meenutas nagu päris muuseumi!”

Indrek: “Tõin näitusele söetriikraua ja kohviveski, ma leidsin asjad oma isa kodust Lääne-Virumaalt Ulvi külast. Mulle väga meeldis neid asju otsida. Kui me neid asju otsisime, siis me saime väga tolmuseks. Pidin need puhtaks pesema, sest need olid nii tolmused. Näitusele oli mul neid uhke tunne tuua.”

Gregor: “Mina tõin näitusele väga vana piibu, seda piipu on kasutanud umbes 15 inimest. Aga kõige vahvam asi kogu näitusel on minu arvates söetriikraud.”

Erika: “Kui vanad asjad kooli toodi, siis neid asju oli nii põnev näha! Ma nägin hästi vanasid raamatuid ja muud põnevat ja ma mõtlesin, et kui lahe see on!”

Laura: “Mina tõin ühe raamatu, mis on üle 100 aasta vana ja ma tõin selle oma vanatädi käest. See oli tal kuskil peidus ja selle otsimine oli põnev. Enne kui ma raamatu kooli tõin, siis ma tahtsin seda lugeda, kuigi ma ei saanud väga aru, mis seal kirjas oli.”