Poolteistsada aastat tagasi ilmunud Jakobsoni kolm isamaailst kõnet on aktuaalsed ka tänasel päeval. Esimeses kõnes rõhutatud emakeele tähtsus eesti rahvusliku ärkamise kontekstis on tänaseks pöördunud ärkamisest säilimiseks, endiselt on oluline emakeele õpetamisesäilitamaks eesti keelt ja kultuuri ning tugevdamaks rahvustunnet. Kolmanda kõne sõnum olemaks noortel aktiivsed ühiskonnaelus, omandama haridust ning seisma oma rahvuse ja keele eest sobib tänasessegi päeva – oleme uhked oma päritolu üle ning osaleme aktiivselt eesti kultuuri ja ühiskonna arengus.
30. jaanuaril toimus Järveküla Koolis 8.-9. klasside kõnevõistlus osalemaks Harjumaa kõnevõistlusel teemal “Me peame tagama eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise”. Võistlusel osales 10 kõnelejat, kellest parimateks hindas kooli žürii Monika Bronzini, Madli Aasmanni ja Heidi Jõeveeri. Parima tsitaadi preemia sai Oskar Viska.
Kolm isamaalist kõnet Järveküla Koolist
Kristiini kõne:
Eestis on üle miljoni täiesti omalaadse inimese, koos oma rõõmude ja muredega, kellele kõigile on oluline meie armas kodumaa ning selle kultuuri ja keele säilimine. Kui eestlane mõtleb turvalisele paigale, siis tuleb talle ilmselt esimesena meelde kallis Eesti. Eelkõige hindame Eestit pärast pikka reisi, sest just siin on meile kallid traditsioonid, söögiroad, loodus ja rahvas. Siin saame taas rääkida oma emakeeles ja seda nii, et inimesed meie ümber ka mõistavad. Eesti on koht, kuhu saame ja tahame alati tagasi tulla.
Lennart Meri on öelnud järgmist: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine”. Usun oma südames, et see on täiesti tõetruu. Maailmas levib arvamus, et kõike saavad säilitada ja tagada ainult noored. Mina sellega täiesti ei nõustu, sest just meie vanemad ja vanavanemad tutvustavad meile noortele seda kaunist ja mitmekesist kultuuri. Nemad on õpetanud meile ka emakeelt eriliselt kõlavat eesti keelt. Ka näiteks kõik õpetajad, lasteaiakasvatajad ja kuulsused saavad mõjutada meid eluteel, suunates hindama seda ilusat Eestit ja selle omapärasusi.
Noored saavad aidata kaasa eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimisele, kuid selleks on vajalik ka kooli toetus erinevate õppeainete kaudu. Näiteks õpetades eesti keelt ja kirjanduses tutvustades erinevaid näidendeid, raamatuid, muuseume, kirjanikke jne. Ajaloo klassis rääkides Eesti iseseisvumisest ja ajast enne seda ning muusika tunnis tehes tutvust Eesti kuulsate laulukirjutajatega ja õppides laule, mida saab kaasa laulda näiteks laulupidudel. Et ka meie saaksime tunda seda laulupeol tekkivat ühtekuuluvustunnet. Noored, sealhulgas ka mina, peaksime jälgima, et üleliigne inglise keele kasutus ei kahjustaks eesti keelt. Asendades pidevalt eestikeelseid sõnu inglise keelsetega, siis on oht, et tasapisi kaob eesti keel.
Samuti olen seda meelt, et kõik murded peaks Eesti aladel kindlasti säilima, sealhulgas näiteks võru murre ja seto murre. Lisaks on oluline rahvaluule ja juttude kokku kogumine, et nende pärimus ei kaoks ja vajuks unustusse. Minu rõõmuks on inimesi, kes tegelevad sellega aktiivselt igapäevaselt ja on välja andnud mitmeid kogumikke.
Toomas Hendrik Ilves on kunagi öelnud: “Meie homne on meie endi teha”. Mina olen samuti seisukohal, et just eestlased saavad Eestit hoida ja kaitsta, sest kui meie seda ei tee – ei tee seda keegi. Kui meie eestlased vahetame eesti keele välja inglise keele vastu, pole maailmas enam kedagi, kes seda säilitaks.
Olen uhke, et olen eestlane ning tänulik nendele võimalustele, mis mul on Eestis. Eesti koos selle rahvaga on rohkem kui lihtsalt riik, Eesti on minu kodu ning siine rahvas üks suur perekond. Selles perekonnas seisame me iga inimese eest ja aitame neid, kes seda vajavad. Hea näide eestlaste ühtsusest on Balti kett ja laulev revolutsioon, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale meie iseseisvustahet. Just meie, eestlased, peame tagama kõik Eestile omase, kaasa arvatud meie iseseisvuse.
Oskari kõne
Tere, lugupeetud kuulajad! Kultuuri, keele ja rahvuse säilitamine on ühes riigis väga oluline. Aga miks on oluline tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine? Kui me tahame, et meie riik säiliks, siis oleks meil kindlasti vaja seda teha: Aga mis meile sellest kasu on?
Esiteks oleks kõik, mis ajaloos meie riigi ja meie vabaduse jaoks tehtud, peaaegu mõttetu. Kui pole kultuuri, siis ei ole suure tõenäosusega midagi, mis meid teistest rahvastest eristab ja ei oleks ka rahvust ja kui ei ole ka rahvust, siis ei ole ka riigil tulevikku. Ka Neeme Järvi on öelnud: “ Rahvad, kes ei hinda oma kultuuri, pole tulevikku.” Nii, et kui me tahame olla peremehed omal maal, siis tuleks säilitada eelkõige keel ja kultuur, kuna need on ühe rahvuse alustalad. Vanematel inimestel sellega probleeme ei ole, nemad kasutavad eesti keelt igapäevaselt ja peavad lugu eesti kultuurist, aga nooremad inimesed ehk meie rahva tulevik, kasutavad ühe rohkem inglise keelt ja otsivad õnne kusagilt mujalt kui Eestist. Aga kas on üldse mõtet muretseda? Minu arvates ei, kuna peaaegu igas eesti peres on põhikeeleks eesti keel ja vanemad õpetavad oma lastele eesti keelt emakeelena, mitte inglise. Pealegi on eesti rahvas väga kokkuhoidev ja eestlased välismaal hoiavad eesti kultuuri hinges ning naasevad tihti ka tagasi kodumaale.
kui me tahame, et see ka nii jätkuks, peame tagama, et vabaõhumuuseumid ja arhiivid säiliks, et noored tunneks huvi oma emakeele ja kultuuri vastu ja et Eestis oleks hea elada. Kui seda ei tehta, siis liiguvadki inimesed välismaale paremat elu otsima, sealjuures unustades unustades eesti keele ja kultuuri. Tänan kuulamast!
Heidi kõne
Head kuulajad! Eesti on väike riik, kus pole palju inimesei, kuid millel on suur ajalugu. On traditsioone, mida edasi antud põlvest põlve. Kombed, mida iga pere peab. Keel, mida me kõik räägime. Kuid maailm aina globaliseerub ning meie riik ja ühiskond on sellega kaasa läinud. Oleme saanud targemaks ja tehnoloogiarikkamaks, kuid samal ajal me kaotame väärtuseid, mida on meie esivanemad pidanud oluliseks aastakümneid. Miks se kaob?
Üks peamisi põhjuseid, miks meie kultuur kaob, on selle vastu huvi puudumine. Igapäeva toimetusi ja uut informatsiooni maailmas toimuva kohta on liiga palju, et me unustame ega jaksa oma traditsioone vägisi elus hoida. Kuid kui juba üks lõpetab nende hoidmise, tulevad kaasa ka teised. See on doominoefekt. Nii me olemegi pealtvaatajateks oma kultuuri, traditsioonide ja võibolla ka rahvuse hääbumisele. Meie juured kaovad, meie lood kaovad. See, mille üle me kunagi uhked olime, kaob.
Kuid kuidas seda kõike alles hoida? Seeeda tagasi tuua? Kõik muutused saavad alguse iseendast ning tuleb leida üles tahe seda kõike säilitada.Eesti keelt on peetud üheks kõige ilusamaks keeleks maailmas, kuid seda räägib emakeelena vaid vähem kui miljon inimest. eesti keeles on mitmeid murrakuid ja omapärasusi, mis peavad aga paraku ruum itegema või segunema inglise keelega. Eesti keele säilitamiseks tuleb esmalt tahta seda säilitada ning tahta õppida kirjutama ja rääkima ilusas ja veatus emakeeles.
Traditsioonid. Me sööme jõuludel hapukapsast ja verivorsti. Paneme jaanipäeval suure tule põlema. Tähistame vastlapäeva kuklitega ja vabariigi astapäeval heiskame sini-must-valge lipu. Ma mäletan veel, kui väike olin, käisime sõpradega marti ja katri jooksmas. Need on meie traditsioonid, meie kombed, mis sevad meid üheks rahvaks. Me oleme kahjuks aastatega nii palju neid kaotanud ja see võib tähendada, et neid on tulevikus veel vähem. Kuid et see säiliks, me peame seda tahtma. Näiteks laulupidu. esimene laulupidu toimus juba rohkem kui 150 aastat tagasi, kuid me hoiame teadlikult seda traditsiooni elus.
Me peame mõistma, et meie, eestlased, olemegi need, kelle kätes on Eesti kultuur ja traditsioonide ehk iseenda rahvuse identiteedi säilitamine. Mitte keegi teine ei tule seda meie eest päästma. Kui me sellest ükskord aru saame ja mõistame, mis on kaalul, leiame vast ka jõu ja tahte selle nimel tegutseda.
21. veebruaril 2024 toimus Viimsi Koolis Harjumaa internetipõhise kõnevõistluse lõppvoor teemal “Me peame tagama eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise”.
Eelvoorus osales 18 kõnelejat neljast koolist: Ääsmäe, Laagri, Järveküla ja Viimsi koolist. Eelvooru hindasid Viimsi Gümnaasiumi õpilased: Meribel Siilo, Kaia Helena Harjo, Sarlotte Lõvi, Emily Kaisa Corcoran. Lõppvooru žüriis oli Viimsi Püha Jaakobi Kiriku õpetaja Mikk Leedjärv, Viimsi Kooli õpetaja Leelo Tiisvelt ja Viimsi Gümnaasiumi õpilane Otto Richard Habicht.
I koha saavutas Madli Aasmann (juhendaja Kristiina Simmer, Järveküla Kool);
II koha sai Kristofer Pikka (juhendaja Liis Remmel, Viimsi Kool);
III kohta jagasid Mirell Ojamäe (juhendaja Hele Kriisa, Laagri Kool) ja Elisabeth Sirel (Ääsmäe Kool).
Lõppvoorus esinesid veel Karmo-Eri Tromp (juhendaja Hele Kriisa, Laagri Kool), Anete Põlluaas (juhendaja Triinu Pappel, Viimsi Kool), Simona Saks ja Johanna Rändur (juhendaja Liis Remmel, Viimsi Kool), Kristiin Kangur (eelvooru žüriilemmik, juhendaja Kristiina Simmer, Järveküla Kool) ja Oskar Kiur Kaldma (juhendaja Riita Järve, Viimsi Kool).
Kõnevõistluse korraldasid Riita Järve ja Liis Remmel.
Internetipõhise osa teostasid Rein Tiisvelt, Ken Tilk, Lauri Pihlak.
Pikemalt Viimsi Kooli kodulehel
